Uudis Vennaskonna uuest albumist tekitas esiteks hea tunde, teiseks ärevuse, mis tuleb? Lugude listi nähes valdas segadus, millega tegu, kuut lugu Anarchi esituses kuulnud, olgugi et ainult kolmele lüürika andnud Wiljar. Pluss veel John Stuart Milli esitletud "Steriilne särk, revolverkülmad prillid" austusavaldus Siiale. Siinkohal tuleb nentida, et Vainola oskab Siiga viisistada. Kõlab hästi, Vennaskondlikult kõlavad ka Leppnurme poolt viisistatud Schmidti tekstid, esile tõstaks "Aeliita", samas Ryytle tekstile Externatsionaal jääb Anarchi versioonile alla.
"Ma lahkun hüvastijätmata" kõlab tekstiliselt varasema loomingu järgi (mida ta on), heliliselt ehk mitte nii. Samas vastupidi on lugudega, kus Trubetsky uued tekstid, helipilt nagu Vennaskond varem aga teksid tunduvad kohati veidrad.
"Toompealt üles, peas on karvik,
Ei vii lips või saapanöör"
või
"Kuigi vaikib vaist,
Andke pentsu raisk!"
või siis
"Absull-Batsill, oi, meil on jõulud!
Ööjõuluuunikumiks saan"
Aga see selleks, tsikli asemele tulnud auto, millel tahaks gaasi põhja suruda ja musta lipuga lehvitamise asemel on tõhusam sõita soomustransportööriga.
Väga positiivse mulje jätab ballaadilik "Suwetaevasse tõusnud on kuu."
Mitte nii positiivselt ei suhtu neisse nö. täiteks pandud lugudesse. Miks üldse peab olema plaat 20 looga? Kui 20 asemel oleks olnud 10-14 oleks plaat parem! Kui "Kosmosesügise" live põhjendatud hea kvaliteedi, sügisese ilmumisaja, kui tagasivaatega hiilgeaega, siis keldrisoundilisele Räwälä hümnile õigustust ei leia.
Ehk tundus ülevaade mitte kõige kiitvamas toonis, siiski olgu öeldud, et plaat meeldib. Austust avaldaks kujundusele, ilus!
Vennaskond elab!
4/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar