19. sajandi keskpaiku ilmunud romaan (mida autor nimetab poeemiks) "Surnud hinged" oli oma aja kohta revolutsiooniline teos, millega ukraina päritolu mõisniku poeg kirjutas end maailmakirjandusse. Ilmumisajal tekitas see vene rahvas ehmatust ja tsensuur käis kordi üle, enne kui trükki sai. Romaani kandev tegelane Tšitšikov seikleb ühes N linnas ja selle ümber. Peategelaseks olev elu näinud soliidne hakkaja härrasmees kohtab enda ümber erinevaid natuure ja paiku. Võiks lausa öelda, et Gogol jaotab inimesed teatud omaduste järgi rühmadesse, olgu selleks siis kirvenägu või siiras loll ja olenemata ajast, mis on möödunud, leiab raamatus kirjeldatud inimtüüpe tänapäevalgi hõlpsasti enda ümber.
Sobib lugemiseks ajaloo huvilisele, kuna olustiku ja inimeste kirjeldus detailne ja värvikas, sama detailsus võib segada lugemisel inimesi keda huvitab pidev tegevuse kulg, kuigi just need kirjeldused on need mis annavad edasi mõtet ja sisu, ka ridade vahel. Aga väljatootud ajaloohuvi ei tähenda, et seda ei võiks lugeda teised. Vastupidi, omamoodi boonuseks ka lõbusus millega kirjutatud, muiata saab.
Kahju et Gogol varakult teiselepoole pöördus, kuna kavandatud oli teos triloogiana, siiski ei maksaks sellest väga häirda lasta, sest mõjub esimenegi kolmandik terviku ja täiusena.
5/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar