Nikolai Gogol - Surnud hinged

19. sajandi keskpaiku ilmunud romaan (mida autor nimetab poeemiks) "Surnud hinged" oli oma aja kohta revolutsiooniline teos, millega ukraina päritolu mõisniku poeg kirjutas end maailmakirjandusse. Ilmumisajal tekitas see vene rahvas ehmatust ja tsensuur käis kordi üle, enne kui trükki sai.
Romaani kandev tegelane Tšitšikov seikleb ühes N linnas ja selle ümber. Peategelaseks olev elu näinud soliidne hakkaja härrasmees kohtab enda ümber erinevaid natuure ja paiku. Võiks lausa öelda, et Gogol jaotab inimesed teatud omaduste järgi rühmadesse, olgu selleks siis kirvenägu või siiras loll ja olenemata ajast, mis on möödunud, leiab raamatus kirjeldatud inimtüüpe tänapäevalgi hõlpsasti enda ümber.


Sobib lugemiseks ajaloo huvilisele, kuna olustiku ja inimeste kirjeldus detailne ja värvikas, sama detailsus võib segada lugemisel inimesi keda huvitab pidev tegevuse kulg, kuigi just need kirjeldused on need mis annavad edasi mõtet ja sisu, ka ridade vahel.
Aga väljatootud ajaloohuvi ei tähenda, et seda ei võiks lugeda teised. Vastupidi, omamoodi boonuseks ka lõbusus millega kirjutatud, muiata saab.

Kahju et Gogol varakult teiselepoole pöördus, kuna kavandatud oli teos triloogiana, siiski ei maksaks sellest väga häirda lasta, sest mõjub esimenegi kolmandik terviku ja täiusena.
5/5

Vennaskond - Anarhia agentuur

Uudis Vennaskonna uuest albumist tekitas esiteks hea tunde, teiseks ärevuse, mis tuleb? Lugude listi nähes valdas segadus, millega tegu, kuut lugu Anarchi esituses kuulnud, olgugi et ainult kolmele lüürika andnud Wiljar. Pluss veel John Stuart Milli esitletud "Steriilne särk, revolverkülmad prillid" austusavaldus Siiale. Siinkohal tuleb nentida, et Vainola oskab Siiga viisistada. Kõlab hästi, Vennaskondlikult kõlavad ka Leppnurme poolt viisistatud Schmidti tekstid, esile tõstaks "Aeliita", samas Ryytle tekstile Externatsionaal jääb Anarchi versioonile alla.


"Ma lahkun hüvastijätmata" kõlab tekstiliselt varasema loomingu järgi (mida ta on), heliliselt ehk mitte nii. Samas vastupidi on lugudega, kus Trubetsky uued tekstid, helipilt nagu Vennaskond varem aga teksid tunduvad kohati veidrad.
"Toompealt üles, peas on karvik,
Ei vii lips või saapanöör"
või
"Kuigi vaikib vaist,
Andke pentsu raisk!"
või siis
"Absull-Batsill, oi, meil on jõulud!
Ööjõuluuunikumiks saan"

Aga see selleks, tsikli asemele tulnud auto, millel tahaks gaasi põhja suruda ja musta lipuga lehvitamise asemel on tõhusam sõita soomustransportööriga.

Väga positiivse mulje jätab ballaadilik "Suwetaevasse tõusnud on kuu."

Mitte nii positiivselt ei suhtu neisse nö. täiteks pandud lugudesse. Miks üldse peab olema plaat 20 looga? Kui 20 asemel oleks olnud 10-14 oleks plaat parem! Kui "Kosmosesügise" live põhjendatud hea kvaliteedi, sügisese ilmumisaja, kui tagasivaatega hiilgeaega, siis keldrisoundilisele Räwälä hümnile õigustust ei leia.
Ehk tundus ülevaade mitte kõige kiitvamas toonis, siiski olgu öeldud, et plaat meeldib. Austust avaldaks kujundusele, ilus!

Vennaskond elab!
4/5

Blitzkrieg Bop - "Let's Go" / "9 Till 5" / "Bugger Off" /

On aasta 1977 kui Põhja-Inglismaal kamp noorukeid moodustab bändi millele võetakse nimeks Ramonesi loo järgi Blitzkrieg Bop, kui bändi laulud poleks inglise keelsed võiks arvata, et tegu mingi 80-ndate Eesti punkbändiga, helikeel sarnane küll. Kuigi bändi inglise pungiskenes kuigivõrd ilmselt teatakse ja nende esimene kolme looga singel on kollektsioneerijate seas hinnatud kaup, pole nad end erksate tähtedega pungilukku kirjutanud.
Juuni ja endiselt 1977, Mortonsound annab välja kolme looga singli.  "Let's Go" /  "9 Till 5" /  "Bugger Off" /

Let's Go
kunagi Johnn Phillipsi poolt kirjutatud ja Scott McKenzie poolt lauldud San Fransisco on tüüpidel meeles.
Kuigi loo autoriteks märgitud Blitzkriegi tüübid eesotsas Blank Frankiga, siis read: "Are you going to San Francisco, You can wear some flowers in your hair" ütlevad oma, ka sarnasus meloodias. Kas omalaadne paroodia või pungilik irve jääb kuulaja otsustada.





9 Till 5
räägib selgelt keelt, et tegu pungiga, vihasem rütm, kitarr ja vokaal räägivad enda eest, ehe punklüürika takkaotsa. Iseasi kas tüübid tooaeg defineerisid seda pungina.

Bugger Off
nagu eelmises loos antakse sama tempokalt edasi ja read:
"You think that I’m a bloody fool
You laugh at me you think it’s cool"
kõlab nagu Freddy mingil ajal?

Igatahes lahe avastus ja kuulamine, pungisõbrale kohustuslik!
4/5


Kuulamiseks lugu 9 till 5

Fiesta de la guitarra 2011

Kolmapäev, hingekuu 23. päev, kell 7 õhtu ja sammud viivad trepist üles Valga Muusikakooli saali, üleriigilise kitarrifestivali raames astuvad üles Jelena Ossipova kitarril ja Oksana Sinkova flöödil. Suur merereis flöödi ja kitarriga, nagu seda nimetavad. Ja reis see on, kõlab muusikat Itaalia, USA, Argentiina heliloojatelt, lõpuks boonusena ilus pala ühelt Jaapani heliloojalt.

Alguses esitlusele tulevad Ferdinando Carulli, Robert Beaseri teosed jäävad kuidagi võõraks ja tundekaugeks, edasi kõlavad Laurie Randolph ja Máximo Diego Pujol tekitavad heliliselt aga vastupidise tunde ja vägagi meeltmööda.
See kõik tekitab minus mõtisklust klassikalise muusika kui sellise üle, emotsioon, tegevus või mingi koha ilu püütakse edasi anda võimalikult täpselt. Samas kui popmuusikas püütakse edasi anda hetke emotsiooni ja heaolutunnet, et waka waka ja baby baby.

Tunnise konterdiga jäin rahule, meeldisid ka kerged sissejuhatused lugudesse ja seletused mis on Candombe ja kes olid Sirened.

4/5

Ninedee - Egoism

Eile käisin rootsi industriali metalisegust tumedama elktroonika punti Ninedee vaatamas. Bändist suurt ei teadnud, paar klippi enne kontserti youtubest.
Lavasooritus jättis hea mulje, kaasa aitas kindlasti tantsulisus muusikas ja minu vähesed sissepõiked taolise muusikaga üritustele.
2010 a. ilmunud Egoism põimitud elektroonikast, jõulistest riffidest ja hüpnotiseerida püüdvast vokaalist jätab keskpärase mulje. Beats From The Vaultil sobib tantsuks ideaalselt, kodus kuulamiseks ongi 20 minutit kestev viie looga plaat paras.
Kujundus minimalistlik aga väljapeetud.

Ninedee - Egoism (2010) 3/5


Video albumi lõpuloole Miss Wannabe